Kirjeldus
Sinialliku allikad ja järv olid kõige kaugemad punktid, kuhu lastena omal jalal suvel vanaema juurest rändasime. Istusime kaldal ja vaatasime lummatult rohekassiniseid mulksuvaid pajakesi, mis justkui keedes tõid ometi pinnale jääkülma vett. Uskusime kõiki legende, mida vanemad inimesed selle koha kohta pajatasid ja mõtlesime juurde uusi. Nüüd, kakskümmen aastat hiljem Siniallikul käies tuli olla hästi tasa, siis hakkas vaikselt meenuma see tunne, ja kõik see, mis meis endis püha on.