Loodusesõbra radokuu numbris alanud hiite sarja esimene lugu viis lugeja Virumaale Ebavere hiiemäele. Seekord seame sammud ajaloolise Võru- ja Tartumaa piirile. Taevaskoda tunnevad kõik eestlased. Ent vähesed meist teavad, et see on ka pyhapaik.
Pööranud enne Saekoja vesiveski kohisevat paisu paremale Ahja jõe kaldal looklevale rajale, võtab mets meid endasse. Vanas metsas on rahu ja mingi turvaline jõud. Koju jõudmise, kodus olemise tunne on seal. Selle tunde peale kerkib meelde mõte, et äkki me, põlised eestlased, olemegi teistmoodi, oleme päris metsa- ja puurahvas? Äkki on meie hinged paljude põlvede jooksul puudega kokku kasvanud. On ju meil hingepuud. Ja Lõuna-Eestis nyydki veel ristipuud, millega jääb seotuks lahkunu hing. Leidub vanemaid inimesi, kes kõnetavad õuepuid oma kadunud ema või isana. Ja väga paljud meist usuvad, et puul nagu inimeselgi on hing.
Taevaskoja rada sammudes olen ikka ja jälle mõelnud, et kui meie kõikidesse hiitesse viivad rajad oleksid sedavõrd kosutavad, ei tuleks siia nii palju inimesi. Kymnete või sadade tuhandete jalapaaride tallataud rada on lai. Taevaskotta tullakse osa saama millestki erilisest ja vägevast. Tundma midagi, mida inimene pole loonud ega kuigi palju rikkunud. Siia tullakse loona pyhaduse pärast. Kuid liigse tallamise tõttu on paik kaotamas oma elujõudu.
Taevaskoda pole kaugelt kõige kõrgem ja pikem liivakivikalju Eestis, kuid siin on midagi erilist – esivanemate pyha paik. Taevaskoda pole kutsutud hiieks, kuid seda on pyhaks peetud. Pyha on ka Taevaskojas voolav jõgi. Siia on tuldud palvetama ja ande tooma. Pärimuse järgi olla siin peetud sõjanõu. Hilisemal ajal sai Taevaskojast ymberkaudsete kylade pidulik kooskäimiskoht nagu paljudest teistestki hiitest.
Taevaskoja kylaline läheb tavaliselt esmalt Emalätte juurde. Allikate emaks peetud lättel on tervistav vägi. Seepärast pestakse siin silmi ja poetatakse allikasse anniks raha. Teadlikumad inimesed kaabivad seeasemel kaasa võetud hõbedalt selgesse kylma vette hõbevalget. Lätete ema juurde tulevad aegajalt noorpaarid, et saada oma algavale elule õnnistust. Emad tulevad siia oma lapsele nime andma.
Taevaskoja teised allikad on väiksemad, kuid tervistav vesi voolab neiski. Emalättest edasi on allikas kaljusse uuristanud Neitsikoopa. Siinseid koopaid on peljatud ja keelatud neisse minna.
Jõevees mustavaid rahne on peetud maarahva langenud sõjameesteks. Kyllap on siin nende hingedki. Meenuvad teised sõjamehed. Henriku Liivimaa kroonika jutustab, et meie võitlejad taganesid Järvamaal Kareda kyla hiide varjule, kuid ristisõdijad ei hoolinud paiga pyhadusest ja tapsid neist paljud. Preester rõõmustab kroonikas, et pyha paika roojastati rohke verega.Kusagil Virumaal olla ristivägi syydanud hiiemetsa, et seeläbi surmata maarahvast, kes hiie varju olid läinud.
Mida kyll võisid sellest mõelda meie esivanemad, kelle meelest ei või hiies liiga teha yhelegi olendile – ei puule, loomale ega inimestele. Ei mõtte, sõna ega teoga.
Jalutades edasi näeme jões suurt ymarat kivi – Nõia- ehk Salakuulaja kivi. Yhe loo järgi on see meie vanemate nõupidamist luuranud salakuulaja, kelle jumalad kiviks muutsid.
Jõudnud Suurde Taevaskotta, rabab mind avanev vaade. Kõrge kalju lummav vägi yllatab iga kord uuesti nagu oleks see esimene kohtumine. Kiviseina olekus on suurt ylevust, milles vaibuvad mõtted ja tärkab aukartus. Ärkab sygav teadmine, et sa oled kõigest tibatilluke osa suurest loonast. Mõnikord äratab sarnase tunde pea kohal kõmav kõu.
Jõevee vaikset kulgu vaadeldes märkasin siin kord jäälindu. Kirgas olend istus ilmutisena mõnda aega teisel pool vett puurondil ja sukeldus seejärel kaljusse. Veel mitu korda nägin lindu edasi-tagasi lendamas. Olen Taevaskojale selle kingituse eest tänulik siiani.
Selle kogemuse varal oskan yhte lausesse panna esivanemate hiietavad: ole hiies nii, et näeksid jäälindu.
Nagu enamus Eesti hiisi nii ka Taevaskoda pole muinsuskaitse all. Kuid siin on Ahja jõe yrgoru maastikukaitseala ja võib leida selliseid taimeharuldusi nagu mets-vareskolda ja roomavat öövilget. Teiste hiitega võrreldes on Taevaskojal seni ysna hästi läinud. Õnneks pole siia rajatud spordiradu ega muud väga kohatut. Siia ei lubata autoga sisse sõita. Parkla jääb pyhast paigast ligi pooleteise kilomeetri kaugusele. Jalutuskäik Taevaskotta võtab inimeselt suurema rahutuse ja ehk ka kurjuse. Erinevalt näiteks Saaremaal asuvast Panga hiiest, kuhu sõidavad sisse autod ja bussid ning mis ööpäev läbi mugavalt joomaseltskondadele avatud on. Järgmises loos lähemegi Panga hiit vaatama.
---
Pildiallkiri
Tiit on pärit Virumaalt kuid elab juba paarkymmend aastat Lõuna-Eestis. Umbes sama kaua on ta olnud teadlikult esivanemate maausku. Teadlikult seepärast, et põlised uskumused ja tavad on teda kodus saatnud lapsest peale, ilma et neile oleks nime antud.
Tiidu pere käib tavaliselt tervisevett toomas kodu lähedal olevast Mammaste Silmaallikast. Taevaskotta tullakse aga tähtsamatel pyhadel. Emalättel pestakse silmi ja allikale antakse hõbevalget. Tiidu kaasa Anneli varrutas (andis) siin nende pojale nime.
Ahto Kaasik