Esmaspäeval, 29.07. on jakepäev, rahvakalendris ka olevipäev, mis on Maavalla lääneserva ja saarte pyha. Koos mõne päeva eest olnud sarnase nimega jaakapäevaga (25.07.) on jakepäev yks heinaaja lõppu ja viljalõikuse algust tähistavaist päevist.
Jakepäeva peamiseks tavaks on lamba, aga mõnikord ka mõne muu looma tapmine ja sellest roogade valmistamine ning järgnev pidusööming.
On arvatud, et jakepäevaks, hiljemalt aga esimeseks rukkiema päevaks (10.08.) pidid olema sikud tapetud, sest pärast seda hakkavat nende liha haisema.
Jakepäeval on lammast kahjatud ehk ohverdatud ja söödud ka Norras, Rootsis ja Soomes. Setos on aga lamba kahjamise päevaks annepäev (26.07.). Jakepäeva kui loomade kahjamise päeva on mainitud juba vanemas kirjanduses.
Eisen kirjutab:
Iseäraliseks lammaste ohverdamise päevaks tuleb olevipäeva arvata. Sel päeval tapeti lammas, keda tavaliselt "Olevi lambaks" hyyti.
Lamba kahjamine tõi elulammastele tervist ja sigidust. Tapetav lammas jäeti sageli varem niitmata. Lammaste tõve puhul anti tõotus jakepäeval lammas tappa.
Emmastes on öeldud, et jakepäeval käib kuu nii madalasti, et isegi siga seda näeb. Samas on teatud, et kõige rasvasemad silgud on jake- ja mardipäeva vahel. Kaarmas pole lubatud jakepäeval ahju kytta ja on arvatud, et tähed sel päeval taevasse tulevad. Mujal aga on seda öeldud tavaliselt esimese rukkiemapäeva kohta (10.08.).
Kuva: Remo Savisaar