24.08 tasub maitsta värsket mett, leiba ja kaalikat ning uurida ilmamärke. Siis on viimane rukkiema päev, mida rahvakalendris tuntakse ka kui meelõikuse-, seenekylvi, rohu- ja pärdipäeva. Tegemist on viimase rukkikylvi tähtpäeva ja esimese sygispäevaga, mil põllutööd ei tehta ja pannakse tähele ilma märke.
Sarnaselt eelmiste rukkiema päevadega (10.08., 15.08.) on nyydki soovitatud kylvata kolm päeva enne ja kolm päeva pärast pyha. Nõnda moodustub seitsmepäevane kylvinädal, mille keskele jääb emapäev, mil põllule ei minda. Tarvastus on öeldud: "Pärtlepäevän ei tohi rygä tetä: sii om ryä emäpäev. Tetäs enne ehk peräst."
Emapäeval on põld pyha. Muhus on otsesõnu keelatud siis isegi põllul kõndimine. Muhus kõneldi: "Lauritsebe ja pärtmisebe ep tehta põllutööd mitte. Mõnes kylas peetakse neid päivi nii kangest, et keegi ep tohtide põllale minna ega põllalt läbi käia mitte."
Keelatud on ka myrinat tekitav rehepeks ja reheparte liigutamine.
Varasemal ajal kui tarupuust lõigati mett vaid korra suvel, tehti seda sageli viimase rukkiema päeva paiku. Sellest ka päeva yks nimesid - meelõikuspäev. Siitpeale söövat mesilased rohkem mett ära kui juurde toovad.
Lastele on kõneldud, et rukkiema viimase pyha öösel ratsutab metsas kolmejalgsel hobusel hall vanamees ja kylvab seeni ehk metsahärja liha. Paari päeva pärast tasuks siis korviga vaatama minna.
"Pärt annab viimase viha humalakäbale", öeldakse Muhus. Pärast emapäeva käbid korjatakse, kuivatatakse ja pannakse õlle tarvis tallele.
Palju on kõneldud pärtlirajudest. Jõhvis teatakse, et ilmad on rajused kaks nädalat enne või pärast viimast rukkiema päeva. Kui varased vihmad ja tormid jäävad tulemata, on kuiva raju oodata kaks nädalat pärast emapäeva.
Kui vaadata ilmaendeid ja muid loona märke, mis viimase rukkiema päevaga seotud, võib seda tinglikult pidada saartel suve ja mujal Maavallas sygise emapäevaks. Emmastes on seda otsesõnu nimetatud esimeseks sygispäevaks. Selle päeva ilm loob sygise ilma - hea loob hea ja halb halva.
Kypseks on saanud pähklid ning seened vohavad. Pääsukesed löövad parvedesse ja saabuda võivad esimesed hallad. Ussid ja karud jäävad uimaseks.
Saaremaal on emapäeva paiku tehtud lehisi - lehtpuuvihtu. Saare-, vahtra-, kase- või muust lehtpuust vihad seati suurtesse kubudesse nagu õled. Lehisi tehti vanas kuus, et lambad neid paremini sööksid. Yhele lambale kulus talvega umbes 200 kubu.
Emapäeval niidetakse lambaid, sest siis saab pikema villa. Tapetakse oinaid ja sikkusid.
Vaivarast pärineb huvitav teade kaalikate maitsmisest:
On vana komme proovida pärtlipäeval kaalikaid. See komme on pärit ajast, mil viljakasvataja-vaim tuli yhe pere juurde ja käskis ikka pärtlipäeval kaalikaid maitsta, sest siis saavad need head magusad.
Kaalikas teadagi jõudis meie toidulauale ysna hiljuti ja tõrjus yhes kartuliga kõrvale naeri. Aga olgu ta naeris või kaalikas, viimasel rukkiema päeval võib seda ikka maitsta.
Kuva: Tamme-kivipuravik, Arne Ader