Rahvakalender tunneb jõuluemapäeva ka taliharja, kesktalvepäeva, jõuluemapäeva, tsiapäiva, sianäy pyhä, tõurapäeva, tõbepäeva, seaninapäeva ja meeste pyha nime all. Nimed nagu tõnisepäev, tõnissapäev, tenyspäiv, tinnyspääv jts on ilmselt arenenud katoliikliku kirikukalendri Antoniusest. Sarnast nime kannab aga ka meie koduhaldjas Tõnn.
Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist:
Tõnisepäe oli vanal rahval suur pyha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti pyha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halva teha. (ERA)
Jõuluemapäeva kommetes ja uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitme teisegi maarahva pyha ajal on sellelgi päeval heaks endeks, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikese paistel hobuse selga hypata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.
Jõuluemapäeva on nimetatud meeste pyhaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi, haigusi ja joomast pead.
Päikest peab jõuluemapäeval tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnel pool isegi yles puuriida otsa.
Jõuluemapäeva pidusöök on seapeaga keedetud herne- ja oasupp. Muist suppi ja pool seapead viidi pyha puu või kivi juurde. Paiguti veel ysna hiljuti. Maa kagunurgas on selle pyha toiduks teräruug ehk tinnysterä, uhmris valmistatud tangudest ja seapeast keedetud supp.
Folkloristid on vaielnud taliharjapäeva õige kuupäeva yle ja jäänud lõpuks 14.01. juurde. Maavalla sirvikalendris on alates 10231 (2018) aastast taliharjapäev 14.01 ja jõuluemapäev 17.01.
Kuna loonas toimub vähe muutusi kella pealt, pole ka suurt vahet, kas taliharja pidada 14. või 17.01. Tähtis on see, et seda peetakse.
Ahto Kaasik