[text]
Täna on

b010d25896c3837d701323a68d28face_w320.jpg24.11. õhtul hakkavad tänavatel ja teedel ringi jooksma heledas rõivas haned ehk kadrisandid. Muistse tava kohaselt tuuakse nõndamoodi hingede õnnistust nii perele kui karjale. See on yhtaegu naljakas ja rõõmus, kuid ka sygav ja vägev pyha, mis yhendab siin- ja sealpoolset ilma, liidab kogukonda ning toob tervist ja edenemist. Enne kui haned jõuavad ukse taha või ise jooksma lähete, võiks heita pilgu selle pyha tähendusele ja tavadele.

Eesti rahvakalendris on 25.11. pyhaga seotud mitmeid põliseid nimi, kuid kalendrisepad on jätnud neist käibele vaid kadripäeva. Algupärasest Kreeka nimest Αἰκατερίνα mugandatud Kadri on katoliku pyhak, kellel pole meie pyhaga muud yhist kui nimi. Võõrast päritolu nimi on jälg kunagisest okupatsioonist ja võõra võimu usupoliitikast.  Maavalla ja Soomegi põlisrahval on 25.11 pyhendatud lammaste väele ja õnnele. Lambad aga olid meie rahvale varem ylimalt olulised. Ilma lambavillast tehtud kehakateteta - sukkade-kinnaste-vööde-kuubede ja kasukateta - poleks meid ehk olemaski. Lammastele pyhal on mitmeid koduseid nimesid nagu lamba emäpäe, lammaste pyha, lambapäev ja määmise (mäimise) päev. Lambapäeva eelõhtut on Muhus ja Tartumaal kutsutud haneõhtuks, kuna sanditajateks olid valgeis rõivis haned. Lindudeks, loomadeks, taimedeks ja vaimudeks ymberkehastumine ja sel moel kodude kylastamine on iidne tava, mille juured ulatuvad ilmselt kymnete tuhandete aastate taha.

 

  

Aeg

Millal on õige aeg sanditama minna? Meid huvitab muidugi vaid see, mida kõnelevad sanditamise ajast rahvapärimused.  Kadrisandiks ehk haneks on käidud tavaliselt 24.11 õhtul. Mulgimaal jälle on käidud nii 24.11 kui ka 25.11. Kihnus on aga lambapyha peetud kylaga kolm päeva järjest. Mitmel pool on sanditamas käidud mitu päeva enne ja pärast hanepäeva. Samuti on sanditamise ajana mainitud hommikut, päeva ja õhtut.

Lambapäevast algab tali ja karu läheb pessa. Sel päeval on vaadatud taeva- ja ilmamärke. Linnutee ja taevasõel ennustavad talve ilmasid. Lambapäeva ymber olevad tormid aga toovad jõuluajaks ilusaid ja vaikseid ilmasid.

Kui Eesti eri paigus kestab hingedeaeg sygiskuu algusest uue aastani, siis Saardes saab lambapäeval hingedeaeg läbi:

Neli nädalat enne kadripäeva olid hinged vabad. Kadripäevas tapeti sis lammas hingedele syya. Tare pääle viiti yles hingede jaos lambaliha ja kopsu-maksa.

 

Sanditajad - kes, miks ja kuidas

Hingedeaja sanditajad – mardid, hingesandid ja haned – kehastavad hingesid, kes ootavad pererahvalt anniks syya ja toovad omakorda teisest ilmast õnnistust. Haned õnnistavad tavaliselt kariloomi ja kodulinde, aga ka peret. Koos vilja- ja herneteradega heidetakse heade soovide saatel tubadesse väge ja õnnistust.

Sarnaselt Mulgimaa hingesantidele on haned sageli heledas rõivas. Kuid naisteks maskeerumine on pigem uueaegne tava. Varem on sanditajad muutnud end hanedeks, karudeks, sokkudeks, koerteks hobusteks ja muudeks loomadeks. Sageli on end ehitud ka kuuseokste, õlekõrte jm taimse kraamiga.

Mõnel pool on varem haneks käinud yksnes mehed ja poisid, teisal yksnes naised. Hiljem pole osatud enam tavadest päriselt kinni pidada ja viimaks on see jäänud eeskätt hoopis laste asjaks.

Sajakonna aasta eest on elus olnud veel teinegi santimise tava – vaesed vanainimesed on käinud paar päeva enne hanepäeva valgel ajal yksinda talust talusse ja palunud endale toidukraami, villa jm, mis aitab talvel hinge sees hoida.

Haned laulavad ukse taga ja ootavad sisse kutsumist. Mõnikord on siiski ka kutsumata sisse mindud. Tuppa minnes tehakse hanede ja loomade hääli. Pääsenud tuppa, lauldakse, tantsitakse, lyyakse pilli ja öeldakse mõistatusi. Kui hanesid kostitatakse söögi ja andidega, jagavad nad õnnistust.

Haned mitte yksnes ei soovi õnne, vaid ka annavad tervist. Kuuse-, kadaka- vm oksaga lyyakse pererahvast, soovides: tervist, tervist, tervist! Sageli on löödud just pähe. Seda taiga on nimetatud ka hanede andmiseks.

Õnnistuseks on ka vee pritsimine pererahvale. Sedagi on tehtud nalja ja naeruga, mängides, et mõni sanditaja-loom või kadri "pissib". Abivahendiks võib olla riiete alla peidetud veepudel, või muu kättesaadav veenõu.

Maa eri paigus on jagatud santidele erinevaid ande: herneid, ube, leiba, vorsti, käkki, karaskit, pähkleid, õunu, villu jm. Mõnel pool on pakutud hanedele tares syya ja antud ande kaasagi. Mõnel pool on antud ande yksnes kaasa.

Kui hanesid ei lasta tuppa või nad jäetakse kostitamata, saab ihne pererahvas sajatada. Nii nagu hanede õnnistusse nii ka sajatuse väesse on usutud ja seda peljatud. Ysna tavaline on olnud seegi, et sisselaskmisest keeldunud talu õues tehti pahandust: kuhjati ukse ette puuriit või kola, pöörati reed kummuli, lasti sead laudast välja või tehti muud sigadust.

25.11 - lamba emapäev ja mäimine


Laps tallega, Maavalla koda
Laps tallega, Maavalla koda
Laut, loomad ja eeskätt lambad on haneõhtu ja järgneva lambapyha yhed peategelased. Mõnel pool on pandud hanede toodud vitsakimp õnnistuseks lambalauta lae alla. Maa idapoolses osas on aga pea kaasajani säilinud tava lambapyha hommikul ukse taga mäimas ehk määgimas käia. Ilma määgimata pole sel päeval kylalisi tuppagi lastud.

Kadrinapäeva hommikul pidi ukse taga mäima. Seest öeldi: “Talle, talleke, tule sisse!” Mäimas käisid nii vanad kui noored. Siis pidi palju lambaid saama see, kelle juurde mäijad tulid. (Kõdavere)

Laudas, eriti aga lambalaudas söömist on peetud lambapyhal väga tähtsaks. Mulgimaal on perenaine ja tydrukud söönud lambalaudas kana või on kondid ja suled lambalauta maetud. Tartu- ja Virumaal on lauta sööma kutsutud kylalapsed või –noored. Seejuures on tehtud igasugu taigasid, mis lambaõnne kasvatavad.

Kadrinapääväl käänud kadrisantid, siis õllud yva lambaõnne. Kui käänud naesterahvas, siis suanud uttestallekeisi, kui miesterahvas, siis õenastallekeisi. Siis kiädetud tanguputru ja viätud lambalauta ja kutsutud kylälapsed sinna syyma, lastud näid siäl kepsu ja puksu löädä, lamba muudu mäidä ja kõiksugu tembusid tehä. (Kõdavere)

Kuigi lambad on tähtsad mõnel teiselgi pyhal (näiteks jakepäeval ja kasupäeval), käib lambapyha siiski teistest yle. Helmes on lambapyha nimetatud otsesõnu lamba emäpäeks. Nii nagu rukki, jõulu jt emapäevad, nii ka lamba emapäev tähistab selle eluväe pyha.

Söök ja jook

Lambapyha tavaliseks toiduks on tangupuder – nn lambapuder. Nagu teistelgi hingedeaja tähtsatel päevadel nii ka siis on väga oluline, et tapetaks mõni loom või lind: kana, kukk, lammas või siga. Lambapyha laual peavad olema värskest lihast road ja verikäkid ning maugud. Samuti keedetud herned-oad, karask, kama ja kamapallid, kiisel jm. Pyha toitu on pidanud jagama kylarahvaga, loomadega, aga ka hingedega. Piirkonniti on lambapyha söögid erinevad.

Tööd ja keelud

Lambapyha töökeelud on seotud samuti lammastega. Yldiselt on keelatud igasugused lammaste ja villaga seotud tööd. Ka nõelumine ja kudumine on keelatud, kuna see tegevat lambad pimedaks või haigeks. Lambapyhal tehtud nõelatöö võib viia silmanägemise isegi töötegija lastel. Vadja maarahvas, kes peab lambapäeva 24.11. on aga sel päeval kudumist lausa soovitavaks pidanud.

Vaata pärimust ja kasutatud kirjandust

Eesti rahvakalendri antoloogia kadripäevast

ERRi film kadripäevast


Esikuva: Remo Savisaar

Kuva: Eesti valgepealine lammas, Raivo Tasso, Eesti Entsüklopeedia

Lugu: Ahto Kaasik, MTÜ Põline Pere