[text]
Täna on

Pajuurvad, Arne Ader
Pajuurvad, Arne Ader
Kõik emad-isad, vanaisad-vanaemad, ärgake pyhapäeval enne päikesetõusu ja urbige oma lapsi ja teisi lähedasi. See toob head tervist ja virkust. Kuna urbepäeval on kõik puud-põõsad pyhad nagu hiies, tuleks urvaoksad koju tuua juba eelmisel päeval. Tänavu langeb urbepäevale teinegi tähtpäev - marjapunapäev. Seepärast tuleks peale urbimist minna kogu perega õue päikesetõusu vaatama.

Eeloleval pyhapäeval tuleks tõusta juba enne päevatõusu, et esiisadelt päritud urbepäeva toimetustega endale ja lähedastele tervist ja elujõudu nõutada. Urbepäeva esimeseks hooleks on näo pesemine. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed võivad vette panna ka hõberaha. Järgmiseks tähtsaks toimetuseks on magavate laste või lihtsalt kõigi pereliikmete urbimine.

Urbepäeval on maakeeles mitu nime: urvapäev, urvepyha, urbepuude päev, urvispyha, paksupudrupäev, Vadjas urpadõ nätilpäivä, urppäivä ja Lutsis urgõpäiv.

Saardes on öeldud, et urbepäevast kasupäevani (29.09.) ei tohi hagugi teha sest siis on puud elus. Niisiis algab metsas tänavu pärimuslik raierahu 25.03. ja lõpeb 29.09. Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud.

Kyllap tegelikult ärkavad puud igal aastal ilma järgi ise ajal. Kindlaks määratud tähtpäev, millest alates mets tuleb rahule jätta, aitab aga kindlasti paremini head tava meeles pidada.

Lõunamaakondades tuleb aga sel päeval lisaks tsõõkatada ehk hällytäda, ehk laual kiikuda. Päeva toiduks on jäme tangupuder ehk urvapuder.

Urbimine on urbepäeva tähtsaim taig ja see on tuntud yle maa. Urbimine annab urbitule elujõudu, virkust, tervist, õnne ja edenemist. Urbitud neiud saavad kergemini mehele. Urbijale antakse nädal hiljem, munapyhal, urbimise eest värvitud muna. Urbimisel on suurem mõju, kui seda tehakse magamise ajal ja urbijaks on peremees või perenaine.

Urbida võib ka toorete kadaka- või kaseokstega. Urbitud loomad on tervemad, nad sigivad paremini ja neid ei murra susi. Urbitud lammastelt saab ilusat puhast villa. Kariloomade pidaja paneb urbimisoksad hiljem lae vahele tallele. Karjalaskepäeval (23.04. paiku) saadetakse nendega kari välja. Talupidaja võib torgata oksad vilja õnnistamiseks põllule. Urbi on pandud ka sipelgapesasse.

Kiikumine on Seto- ja Võromaal urbepäeval tähtis asi. Päris kiik tehakse kyll alles munapyhaks, kuid nyyd kiigutakse latil või laual. Setos nimetatakse seda tsõõkatamiseks, tsõõtamiseks, urpatamiseks ja Võromaal hällytämiseks. Laud või latt pannakse yle palgi või mõne muu kõrgema koha, istutakse kahekesi lati teine-teisele otsale kaksiratsi pääle ja kiigutakse.

Urbepäevane toit on tangupuder (ka paksupudru, urvepudru ja urvapudru). See keedetakse jämedatest tangudest ning mõnel pool on sinna lisatud tailihatykke.

Urbepäev hõimurahvastel

Vadjamaal käisid poisid talust tallu, urbisid kodakondseid ning loitsisid tervist ja edenemist. Urvavitsad jäeti lauale ja peremees-pereneine pani need pyhastenurka. Kes ei lasknud urbijaid majja, sellele sõnuti, et kull viiks kanad. Nädal hiljem, munapyhal tulevad urbijad urbimise eest muna kysima.

Karjalaskepäeval aeti kari nende vitstega välja. Samuti viidi neid esimest korda kyndma minnes põllule.

Ida-Soomes käisid lapsed urbepäeva varahommikul talusid pidi ja urbisid perenaisi, sõnudes sinna juurde tervist ja edenemist. Yks oks jäeti tallu ja perenaine urbis sellega lehmi ja lambaid ning lisas  tooreks-terveks loitsule soovi, et loomad jääksid tiineks. Karja esimest korda välja ajades anti urvavitsad karjase kätte.

Põhja-Karjalas ja Savos on urbitud  teisi pere liikmeid, eriti tydrukuid.

Liivlased on toonud urbepäevaks urvaoksi koju, kuid pole teada muid kombeid.

Udmurdi- ja Marimaal käisid noorukid urbepäeva eelsel ööl mööda kyla ja urbisid väravaid, hoonete seinu ja magajaid. Seejuures manati: "Ajame ära valu ja taudid!"

Ersadel või mokšadel kogunesid neiud urbepäeva eelõhtul. Kohale kutsutud naine luges palve, milles sooviti tydrukutele head tervist ja ausat elu, viljale kasvu ning karjale sigivust. Samal õhtul kogunes ka kyla abielurahvas. Peale kostitamist seisavad urvaoksi käes hoidvad tydrukud kahte ritta ja urbivad lahkuvaid abieluinimesi. Hommikul enne koitu minnakse kyla peale magajaid urbima.

Seos kirikukalendriga

Urbepäeva ja meie teiste kevadiste liikuvate pyhade arvestamine on seotud kirikukalendriga. See aga põhineb roomlaste ja nende vahendusel veel vanemate usundite ajaarvestusel. Näiteks jõulud, kyynlapäev ja mitmed teisedki pyhad on paigutatud kirikukalendris loodususuliste pyhadele. Samuti lähtutakse kevadiste liikuvate pyhade määramisel kevadise pööripäeva ja järgneva täiskuu suhtest. Peale vana ajaarvamise on kirikukalendrisse jõudnud yht-teist ka loodususulistest tavadest. Näiteks kasutab kirik kohati loodususulist urvanõidust ja pyhitseb mune.

Kuigi meie kevadised pyhad on samal ajal kui mitmel teisel rahval ja usul, on nende tähendus ja sel ajal peetavad tavad maarahval siiski valdavalt maausulised. Enne päevatõusu nägu pestes, urbides, hällytädes ja tanguputru syyes aitame edasi kesta meie esivanemate tarkustel ning kanname hoolt, et põlisrahvaks olemisel oleks sisu. Põliseid tavasid hoides hoiame yhtlasi soome-ugri hõimusidemeid ning maailma vaimset rikkust.

Urbepäev on alati pyhapäeval nädal aega enne munapyha ja võib jääda ajavahemikku 16.03.–19.04. Urbepäev juhatab sisse järgneva vaikse e. suure nädala, mida Jõvis on nimetatud urbepäevadeks. Urbepäevadel suuri töid ei tehta.

Päikest tervitama minnes tuleks silmas pidada, et päike tõuseb Eesti eri paigus mõnevõrra erineval ajal. Tartu Observatooriumi andmetel: Narvas 6:54, Võrus 7:00, Tartus 7:01, Rakveres 7:02, Valgas 7:04, Paides 7:05, Tallinnas ja Raplas 7:08, Pärnus 7:10, Haapsalus 7:13, Kärdlas 7:16 ja Kuressaares 7:18. Pange vaid tähele, et täna öösel läheb Eesti yle suveajale ja kellad keeratakse ette. Siin antud päikesetõusu ajad vastavad homsele suveajale.

Tänavu langeb urbepäevale teinegi tähtpäev - marjapunapäev.

Urbepäeva pärimust

Urbenädalast

Kuva: Arne Ader


Ahto Kaasik