15. põimukuud on suur rukkiema päev, rahvakalendris tuntud ka kui rukki- või kylimaarjapäev, ryämaarjapääv, moarjapäev, rykkimaarjapäev, kuremäepäev. On piduliku moega aeg, mil on austatud esivanemaid, peetud laatu ja kirmaskeid.

Nagu päeva nimigi ytleb, on see pyhendatud rukki emale. Igal oleval asjal siin ilmas on oma algus, põhi, ema või hoidja. Nii rukkilgi. Rukki kylvamise pyha on rukkile kui ema.

Nõos on öeldud:
Rukkimaarjapäeva nimetatakse rukkiemapäevaks, sest siis saavad rukkid enestele ema, hakatakse rukkid kylvama. Eisen

Eeskätt lääne ja lõuna pool ning Peipsi ääres oli kolm päeva enne ja kolm pärast 15.08. keskne rukkikylvi aeg. Rukis peaks aga selleks ajaks tavapäraselt lõigatud olema isegi põhjapool. Rukist pyyti kylvata nii esimese (10.08) kui ka suure rukkiemapäeva ymbruses. Eriti hästi pidi kasvama enne rukkiemapäeva tehtud kylv. Yldiselt siiski vaadati, et kylv saaks tehtud kolm päeva enne või pärast rukkipyha.

Sygisel kolm pääva enne rukkimarjapääva ja kolm pääva pääle maarjapääva oli keige parem rukkikyli aeg. Rõuge

Pyhal ajal ei kõlba aga rukist kylida, see võib ikalduda.

Moarjapäval ei piä tõstma rükid tehä, selepäräs, et siis kasma tõene oassa tyhjäd piäd kõrre õtsa. Kõdavere

Leivavili on kaua aega andnud meie rahvale toidust. Oleme põliselt leivarahvas niisamuti kui oleme metsa-, mere- ja hiierahvas. Musta rukkileivata ei kujuta me oma elu ette. Leib on keeleski esimene toit. Esmalt on leib. Kõik ylejäänu on leivakõrvane. Leiva tähtsust näitab ka soov - jätku leiba - kus leib tähistab igasugust toitu.

Päeva pidutoit on rukkileib, kuid mõnel pool on öeldud, et leib tuleks juba enne pyha valmis kypsetada. Mulgimaal on valmistatud ka lamba- ja kitselihast roogasid. Keilas on praetud liha ja tehtud kooki. Hanilas aga on olnud piduroaks tangupuder. Simunas on sel päeval ka puna joodud.

 

Vadja maarahva mailt on sel päeval kogunetud Kuremäe hiiemäele hiiepyha pidama, kuni Vene tsaarivõim hiiemäe 19. sajandi lõpul hõivas ja sinna oma venestamise tugipunkti rajas. Hõivati ka rukkiema päev ja igal aastal koguneb siis Kuremäe hiiemäele tuhandeid vene kiriku poolehoidjaid ja muidu uudishimulikke.

Jõhvi kiriku 1699. aasta ylevaatuse aruandes märgitakse, et kihelkonnas on palju hiisi, kusjuures eriti kuulus on Kurra-Meggi (Kuremägi), kus iga aasta 15. augustil toimub suur ebajumalateenistus, kuhu rahvast tuleb paljudest kihelkondadest ja ka Venemaalt. Kohalik elanik on samast asjast kõnelenud mõnevõrra teise nurga alt:

Kuremäe ohvritamm olevat esiemade juttude järgi olnud vanade eestlaste pyha tamm. Kuremäel olevat olnud pyha hiis ja hiieallikas kuhu tulnud hiieusulisi eestlasi kaugelt kokku oma kombetalitusi toimetama. Yks suuremaid pyhi olnud rukkimaarjapäev. Tamme kaunistatud mitmesuguste kirjude paeltega.

Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri V köitest leiame teate esivanemate austamisest:

Rukkimaarjapäev 15. augustil. Siis kaeti laud saunas, et esivanemate lahkunud hinged tuleksid koju ja saaksid seal syya, juua ja rõõmustada.

Vadja maarahvas on päeva kutsunud ka tuli-maarjaks. Seal on siis peetud laata. Samuti on viidud Kaporje allikale andi.

Meeldiv on tõdeda, et kodune leivakypsetamine on saanud taas tavaks. Jätkuks selleks vaid kodumaist puhast rukkijahu. Kodune toit on jõu ja tervise allikas ning elumõnu looja.

Kui kypsetada suureks rukkiema päevaks leiba, võtta pätsike või esimene viil, määrida sellele mett, või värsket võid ja viia see oma pyhapaika, siis tasub soovida, et meil kunagi viljast ja leivast puudu ei tuleks.

Jätku leiba!

Vaata lisaks:

Pärimust

Leib on toidu ema

Kuva: Kuremäe hiietamm, Marika Müür

 

Ahto Kaasik, MTÜ Põline Pere